The Mind Snatchers

The Mind Snatchers a.k.a. The Happiness Cage (1972)

Põhiline põhjus, miks mina seda filmi näha tahtsin oli 19 aastane Christopher Walken. Kuna ta lihtsalt on nii lahe ja veider näitleja. Ma võin ka eksida, aga minuarust see oli tema esimese film, kus ta omas peaosa. Teiseks oli filmi huvi, et näha kahtlasi aju eksperimente. Mis täpselt ja kuidas? Sellest siis kohe räägime.

Reamees James H. Reese (Christopher Walken - "The Prophecy", "The Dead Zone") on agresiivse ja mässaja iseloomuga. Kes ühel päeval kojutulles oma tüdruku sünnipäeva peol üht külalist tülitama hakkab. Too teatab sellest politseile ja kohe hommikul on sõjaväe politseinikud tema ukse taga. Reese satub nendega õigepea kaklusesse ja murrab oma käeluu. Sõjaväe kartsas tehakse Reese-ile igasugu uuringuid ja avastatakse, et ta on ka vaimselt haige. Seepeale ilma igasugu vastusteta viiakse Reese kahtlasesse asutusse. Seal kohtab ta Seersant Boford Miles-i (Ronny Cox - "The Beast Within", "Robocop"), kes väidab et kõik, kes siin asutuses on, omavad mingit surmavat haigust. Siiski ta ise väidab, et on väga terve. Peale Miles-i asub veel palatis veel üks patsient, kes aga ainult karjub iga natukese aja tagant. Peagi tuleb välja, et nad kõik on seal ühe kahtlase eksperimendi eesmärgil, kus üritatakse kontrollida nende tundeid ja mõtteid. Katsed, millel on vägagi surmaohtlikud tagajärjed.

Ausalt öeldes ma olin veits pettunud, kui seda nägin. Kuna ma ootasin rohkem seda eksperimendi värki näha. Siiski esimene tund filmist oli selline tavaline draama, kuigi film on rohkem ulmedraama ja isegi netis kirjas et sci-fi/horror. Eksperimendini jõudis film alles kuskil viimase poole tunni kestel. Kuigi ega see draama osa midagi nii igav polnud. Vähemalt mitte alguses, sest Christopher Walken-i tegelane oli mõnusalt "badass" ja tegi päris palju häid nalju. Eriti minu lemmik koht, kus ta sõjaväe politseinike autos istub ja neile seletab: "Can we stop the car? I need to go wee-wee. Ups! Nevermind." Kokkuvõtteks ütleks, et pole mitte midagi erilist. Vähemalt minu jaoks jäi veits liiga venivaks, kuigi draama kohta oli täitsa ok film.

Lõppvaatus: 4,6/10