Nii - nüüd ma hakkan jaurama ja üritama ära seletada vanakooli videograafika ja varajase arvutigraafika vahe, tänapäevase arvutigraafika vahel, mida kasutatakse filmides. Nii et ilma pikema pausita hakkan alustame tänapäevasest arvutigraafikast filmidest ehk CGI (Computer Generated Imagery). Nimelt nagu teadagi on arvuti 3D kunst vägagi arenenud, mida on väga hästi arvutimängudest näha ja see on tõesti hea uudis. Muidugi on vanakooli mängudel ikkagi see oma võlu ja võimsus, aga tänapäeva mängudel on jällegi tõesti, et mida parem graafika, seda ilusam on seda vaadata ja asi tõesti mõjub. Siikski filmid ja arvutimängud on 2 väga erinevat asja. Kohe toon näiteks 2006-da aasta film "Ultraviolet" (pildil), mis minuarust oli täitsa ok film, kuigi kinodes ta palju menu ei saavutanud. Siit on aga väga hea näide filmist, kus kasutatud liialt palju arvutigraafikat, mis ideeliselt pole halb mõte. Kuna tooks näiteks 1982-e aasta filmi "Tron", kus ideeliselt ka peamiselt terve filmi ajal kasutatud arvutigraafikat. Nende kahe filmi vahe on ainult see, et ühele mõjub see hästi ja ajas omal ajal vaatajatel suu lahti ja silmad pärani ja teine oli lihtsalt üks tavaline film. Nimelt "Tron"-i filmiga on asi lihtne, arvutigraafika vastab stoorile. Kuna arvuti ja tema mängud olid suht uudsed asjad ja keegi ei osanud ette kujutada, mis maailm seal sees olla võib. Samuti hoiti effekte ja graafilisi kujutisi lihtsana ja tänu sellele tundusid asjad poole reaalsemad ja usutavamad.
"Ultraviolet" film-is, mis nagu ennist mainisin ei ole sugugi väga halb film, vähemalt minu arvates, aga omab vägapalju ebareaalseid steene ja raskem filmi sisse elada. Nimelt film küll leiab aset tulevikus ja maailmas, mis on ka väga ulmeline, aga see ei ole see mis on filmis valesti. Nimelt alustame kohe sellega milleks kasutada filmis arvutigraafikat ja milleks mitte. Nimelt maailmad, taustad, majad, taevas jne. Ühesõnaga asjad, mida on tõesti võimalik teha arvutiga, et tulemus näeks välja reaalne. Kõik vaikeelu asjad on selleks väga sobilikud, kuigi mida rohkem reaal esemeid, seda reaalsem on tulemus. Asjad mida aga arvutiga teha ei soovitaks on inimesed, veri, autod, reaalsed loomad (koerad, kassid, kitsed, linnud jne). Põhjus lihtne arvutiga tehtud inimesed, ükskõik kui terav ja graafiliselt korralik see ka poleks, on tulemuselt vägagi ebareaalne ja nn. fake. Siit tänu kahele asjale. Esiteks, kas on piisavalt halvasti tehtud ja odavalt, et isegi vanades arvutimängudes on inimesed reaalsemini tehtud või teiseks on tehtud kõik liigagi detailseks ja teravaks, et tundub et on tegemist rohkem robotiga või mingi ulmelise tulnukaga. Kuna arvutigraafikaga loodud inimestel puudub see loomulik käitumine ja olek. Väga võimalik, et võib öelda, et arvutigraafilisel inimesel puudub hing. Sama on loomadega, kui kasutada neid filmides, mis pole 100% 3D graafika (Ice Age, Shrek, Toy Story jne). Mis kõigerohkem ajab närvi ja teeb filmist võltsi elamuse on kui on oldud laisad ja arvuitga tehtud kõik vere effektid ja kohv tassis või sigareti suits. Ühesõnaga asjad, mida on võimalik teha reaalsete asjadega, aga lihtsalt ei viitsita määrida ja sellega vaeva näha. Erandiks on ainult need, kui on üritatud mingit kunstilist effekti anda. Nagu et suits teeb kujundeid, mida reaalis suht võimatu saavutada või mingi vedelik hakkab tantsima vms. Eriti seda ulmekates ja kunstilistes filmides ja filmides, kus sõna reaalsus suht puudub.
Nii - niipalju siis uuemast CGI effektidest. Asume vanakooli arvutigraafika juurde ja ka sellise asja juurde nagu videograafika, ehk effekt, kus kasutautud videokunsti ja pole midagi arvutiga välja töödeldud. Nimelt näiteks effekt, mida kasutatud aegumatus 1933da aasta filmis "King Kong". Effekt, kus on filmitud kahte või kolme või enamat objekti eraldi ja need pärast kokku pandud. Luues ühe ainsa pildi, kus kõik tundub olevat samal tasandil. Näiteks toon feel 1992 aasta filmi "Freejack" (pildil), kus on kasutatud mõlemat. Nimelt on filmis effekte, mis on loodud 100% arvutiga ja effekte, kus kasutatud vanahead videograafikat.
Vahe tänapäeva ja vanakooli vahe on lihtne. Kõik tegelased ja masinad on reaalsed. Tuleviku autod on spetsaalselt ehitatud selle filmi jaoks ja kõik kaskadööri effektid on tehtud päris inimestega. Ainukesed arvutigraafika effektid on asjadest, mis ongi nimelt arvuti ja tema effektid. Ühesõnaga kõik arvutieffektiga effektid filmis on seotud effektidega, mis leiavad aset virituaalses maailmas või muidu seotud arvutiga. Kõik muud effektid on videograafika, ehk filmitud eraldi ja pandud kokku ja võibolla lisatud üht ja teist värvipaletti. Tulemus ei pruugi olla nii sulandunud ja pehme, kui tänapäeva filmides. Tänu sellele, aga ei jätte film seda unenäo effekti ja tekitab ikkagi tunde, et kõik mis filmis toimub, toimub päriselt ja vaataja elab filmi sisse ja omandab antud filmielamuse. Asi mis paljudes tänapäeva filmides puudub. Nimelt nii kui on midagi väga kahtlast ja ebareaalset, siis see tõukab vaataja filmist välja ja tulemuseks on kõigest pildid ekraanil.
Siiski filmid nagu 2010 aasta "Avatar" (pildil), mis on läinud veitsa liiale selle arvutgraafikaga, aga samas loonud oma võlu ja on väga hea näide, millejaoks film loodud on. Nimelt film omab parimaid arvutieffekte, mis siiani loodud ja tõesti visuaalis ta on väga ilus ja kui film tahtis luua visuaalset iludust fantaasia maailmast, siis tõesti seda ta tegi. Kuid filmi sisu ja tema tegelased. Nendest on filmil pakkuda meile null. Nimelt need vähesed inimesed, kes pole sinised, kassilaadsed tulnukad. Omavad null oma isiksuselt ja võlult. Nimelt jääb vaatajal täitsa ükstapuha, mis neist saab, kuna film on ehitatud puht visuaalse peale. Sama nagu vaadata ühte suurt arvutiga tehtug fantaasia maali. Väga värviline ja vahel isegi pead valutama panevalt kirju. Film, kui värvitud maal annab samapalju lõbu, kui värvitud maal (ainult et värvitud maal on rahaliselt miljon korda väärtuslikum ja ainulaadsem). Nimelt filmi vaatad ära ja kui sind see fantaasia effekt ei kõiguta, siis jätab ta sind kohe külmaks. Ütlen ausalt ära, et pole "Avatar"-i viitsinud lõpuni vaadata, kuna ma olen "Dances With Wolves"-i juba näinud. Kinos pole seda ka näinud ja tean, et kino annab palju juurde, aga hea film on film, mis on hea alati. Vahet pole kus vaadata, kas suures kinos või väikesest vanakooli telekast. Effektide peale ehitatud film on kõigest ajutine möeröögatus. Sama nagu üks maitsev koogitükk. Ta näeb isuäratav välja ja sa sööd ta ära ja maitse oli küll hea, aga sa unustad selle peagi ja asud muude asjade juurde ja mõtted mujale. Erinevalt filmist, mis pole ainult effektide peale ehitatud ja kus peamine vaev on ikkagi sisu peale ja tema tegelastele läinud ja selline kogemus jääb eluks ajaks meelde ja on omamoodi surematu.
Saan aru, et "Avatar"-is oli palju ulmelisi tulnukaid ja kolle, keda oleks kindalsti saanud ka vanahea animatroonikaga tehtid. Lihtsalt see oleks läinud poole kallimaks ja võimalik, et kõiki stseene poleks nii pikalt teha saadud. Siiski see pole asi mille kallal vinguda. Kollid ja tulnukad, keda inimsilm reaalis kohanud pole on tõesti arvutigraafiliselt parem teha, kuna sa näed neid esimest korda ja seega suudad neid rohkem uskuda. Vahet pole kui totrad nad välja näha võivad.
Siiski rääkides filmist, kui ilusast visuaalsest vaatemängust. Toon näiteks 1982 aasta filmi "Blade Runner" (pildil), mille maailm pole tehtud arvutgraafikaga. Nimelt kõik maailm ja tema atmosfäär on tehtud kasutades makette ja igasugu muid aegumatuid kinokunsti effekte. Tulemus on vägagi reaalne ja vägagi ilus vaatepilt. Tõestus, et on võimalik teha väga võimsalt ilusate visuaalidega filmi ilma arvutit kasutamata. Lihtsalt see võib minna natukene kallimaks ja inimesed peavad selleks mõistust kasutama ja rohkem oma kätega midagi tegema. Pluss "Blade Runner"-i sisu on väga huvitav ja meeldejääv ja vaatajad elavad filmi tegelastele kaasa ja vaatajat päriselt nn. kotib, mis neist edasi saab. Tõestuseks, et on võimalik teha mitut asja korraga ja saada hea film.
Kokkuvõtteks leiame, et pole arvuti viga, et ta tänapäeval nii arenenud on ja teistmoodi graafikat teha suudab vaid on viga selles, kuidas seda kasutatakse. Antud võrdlused on lihtsad. Nimelt ajal, kui arvutigraafika veel filmides uus oli, aga selle kasutamine võis isega märkamatuks jääda. Nimelt 1993-da aasta film "Jurassic Park". Kõik dinosaurused olid tehtud animatroonikaga ja super reaalselt. Samuti kasutati osades stseenides arvutiga tehtud sauruseid, kes nägid hämmastavalt identsed välja ja liikusid isegi reaalsemini, kui mõned tänapäeva arvutiga loodud olendid filmides. Samuti hea näide 1999-da aasta film "Sleepy Hollow". Nähti piisavalt vaeva ja "actually" ehitati terve Sleepy Hollow linn nullist ülesse. Ainukesed effektid arvutiga olid, et eemaldada pea ratsanikult ja mõned sürrid kolli effektid ja effektid, mida tõesti oli parem teha arvutiga, kui reaalis. Ma võiksin veel pikalt jääda siia jutustama, aga ma ei viitsi ja usun et lugejal ka kopp juba ees. Kindlasti jäi mul veel palju asju siia mainimata, aga nu põhi point sai vist selgeks tehtud. Ma olen siiski vanakooli filmide fänn, aga mul on ka vägapalju lemmikuid ka tänapäeva filmidest ja mõned neist omavad isegi suuremas osas ka arvutigraafikad, kuid siiski ma pole kõige suurem CGI fänn, kui seda kasutatud liiasti ja lihtsate asjade imiteerimiseks. Lõppvaatuseks on see minu arusaam ja minu vaade sellest kõigest. Lihtsalt oli vaja hingelt ära rääkida. Aitäh lugemast, kes viitsis.
J2nku
